|
|
 |
Ciao Manhattan |
John Palmer/David Weismann (1972)
84 min.
Tallinnas kinos Sõprus kolmapäeval,
7.veebruaril,
filmi juhatab sisse Rain Lõhmus.
Tartus Sadamateatris kolmapäeval,
14. veebruaril,
filmi juhatab sisse Berk Vaher.
|
|
Dekadentsi kuninganna
ja Andy Warholi muusa Edie Sedgwick
on 1960ndate kontrakultuuri kõige kuulsam ja säravam staar. Dramaatilist
ja destruktiivset elukäiku kujutavas filmis mängib peaosas 1971. aastal
üledoosi tõttu surnud Edie Sedgwick ise.
“Ciao Manhattan” jälgib noort Susan Superstaari (Edie
Sedgwicki) läbi metsikute art&fashion peoaastate Manhattanil Andy
Warholi superstaarina. Kirjutatud stsenaarium on filmiks
vändatud koos tõeliste helilindistustega Warholi Factory pidudest
New Yorgis. Edie/Susan oli särtsakas, vapustavalt ilus ja valusalt
aus noor naine. “Ciao Manhattan” näitab Sedgwicki fiktiivse alterego
täielikku allakäiku. Rabavad sarnasused Sedgwicki ja Superstaari elulugudes,
eriti pilves Sedgwicki heietused tema traagilisest elukäigust, kõrgest
lennust ja kuulsusest, milles ta muuhulgas tunnistab, et just Warhol
viis ta narkootikumide tarvitamiseni, teevad filmist siira kujutuse
ülemäärasusest ja kuulsusest eriti kummituslikuks. Metsikud peoaastad
Manhattanil ühe Andy Warholi superstaarina ja allakäigu trepp. Oma
elu lõpu veedab Sedgwick’st tühjaks lastud Santa Barbara basseinis,
nartsissistlikult ümbritsedes end iseenda fotodega. Film muutub siin
valusalt eluliseks, näidates julmalt Edie narkootikumidest ja alkoholist
pundunud nägu ning tema silikoonrindu. Muide pool filmist on silikoonrindade
üle eriliselt uhke Edie topless. Seda sensatsioonilist underground-filmi
on eriti judisemaajav vaadata, teades, et endine Warholi Factory tüdruk
ja modell suri enne filmi lõplikku valmimist. Veelgi mõtlemapanevamalt
mõjub teadmine, et poolautobiograafilises filmis on paraku rohkem
fakte kui fiktsiooni. On raske öelda, kas pateetiline, haiglane, segadusseaetud
Sedgwick saab aru, kuidas teda ära kasutatakse ja kas see talle üldse
korda läheb. Hoolimata sellest maalib “Ciao Manhattan” hirmuäratava
portree noorest elust, mille narkootikumid kiirelt hävitavad.
Film on pühendatud Ediele lõppedes Sedgwicki enneaegse surmaga, mis
omakorda märgib nii fiktiivse karakteri kui tõelise tegelase elu lõppu.
Viimastes kaadrites viib hoolitsev Butch Edie psühhiaatri juurde,
kes teda suudleb ja erutab ning seejärel elektriðoki teeb. Tema eest
hoolitsejad nagu ka kõik teised inimesed saavutasid temaga kontakti
ainult läbi tema keha, kuid siis distantseerivad ennast ja vaatavad
teda kokku kukkumas ja läbi põlemas. Pärast eluaegset narkotarbimist,
kroonilist depressiooni, haiglaravi ja elektriðokki, põles noor ja
kaunis naine läbi, olles vaid 28 aastat vana. Edie Sedgwick
on naine, kellest Lou Reed kirjutas Velvet
Undergroundi legendaarse laulu “Femme Fatale”.
Ameerika mütoloogias kuulub Sedgwick koos Zelda Fitzgeraldi
ja Marilyn Monroe’ga Traagiliste Muusade Panteoni,
Katku inglid. Film näitab meile ilmekalt, kui kiirelt mööduv ja ühekordne
on noorus, glamuur ja La Dolce Vita eriti just ajal, mil neid omadusi
kõige olulisemaks peeti. Just seda mõtles Warhol oma kuulsa ja valesti
mõistetud ütlusega igaühe 15 minutist kuulsusest - mitte et kõik meist
kogevad kuulsust, aga ka kuulsuse omadusest inimesi ära kasutada ja
õige pea nad minema visata. Lõpuks Edie mõistis seda ja jättis meile
valiku enne-ja-pärast fotodena, mis on traagilise elusaatusega õnnetu
naise epitaafiks. Sedgwicki karisma intrigeerib masse siiani. George
Hickenlooperi 2006. aasta lõpus valminud filmis “Factory
Girl” kehastab Sedgwicki Sienna Miller.
|
|
|
|