Ciao Manhattan
John Palmer/David Weismann (1972) 84 min.
Tallinnas kinos Sõprus kolmapäeval, 7.veebruaril,
filmi juhatab sisse Rain Lõhmus.
Tartus Sadamateatris kolmapäeval, 14. veebruaril,
filmi juhatab sisse Berk Vaher.
Dekadentsi kuninganna ja Andy Warholi muusa Edie Sedgwick on 1960ndate kontrakultuuri kõige kuulsam ja säravam staar. Dramaatilist ja destruktiivset elukäiku kujutavas filmis mängib peaosas 1971. aastal üledoosi tõttu surnud Edie Sedgwick ise.

Ciao Manhattan” jälgib noort Susan Superstaari (Edie Sedgwicki) läbi metsikute art&fashion peoaastate Manhattanil Andy Warholi superstaarina. Kirjutatud stsenaarium on filmiks vändatud koos tõeliste helilindistustega Warholi Factory pidudest New Yorgis. Edie/Susan oli särtsakas, vapustavalt ilus ja valusalt aus noor naine. “Ciao Manhattan” näitab Sedgwicki fiktiivse alterego täielikku allakäiku. Rabavad sarnasused Sedgwicki ja Superstaari elulugudes, eriti pilves Sedgwicki heietused tema traagilisest elukäigust, kõrgest lennust ja kuulsusest, milles ta muuhulgas tunnistab, et just Warhol viis ta narkootikumide tarvitamiseni, teevad filmist siira kujutuse ülemäärasusest ja kuulsusest eriti kummituslikuks. Metsikud peoaastad Manhattanil ühe Andy Warholi superstaarina ja allakäigu trepp. Oma elu lõpu veedab Sedgwick’st tühjaks lastud Santa Barbara basseinis, nartsissistlikult ümbritsedes end iseenda fotodega. Film muutub siin valusalt eluliseks, näidates julmalt Edie narkootikumidest ja alkoholist pundunud nägu ning tema silikoonrindu. Muide pool filmist on silikoonrindade üle eriliselt uhke Edie topless. Seda sensatsioonilist underground-filmi on eriti judisemaajav vaadata, teades, et endine Warholi Factory tüdruk ja modell suri enne filmi lõplikku valmimist. Veelgi mõtlemapanevamalt mõjub teadmine, et poolautobiograafilises filmis on paraku rohkem fakte kui fiktsiooni. On raske öelda, kas pateetiline, haiglane, segadusseaetud Sedgwick saab aru, kuidas teda ära kasutatakse ja kas see talle üldse korda läheb. Hoolimata sellest maalib “Ciao Manhattan” hirmuäratava portree noorest elust, mille narkootikumid kiirelt hävitavad.

Film on pühendatud Ediele lõppedes Sedgwicki enneaegse surmaga, mis omakorda märgib nii fiktiivse karakteri kui tõelise tegelase elu lõppu. Viimastes kaadrites viib hoolitsev Butch Edie psühhiaatri juurde, kes teda suudleb ja erutab ning seejärel elektriðoki teeb. Tema eest hoolitsejad nagu ka kõik teised inimesed saavutasid temaga kontakti ainult läbi tema keha, kuid siis distantseerivad ennast ja vaatavad teda kokku kukkumas ja läbi põlemas. Pärast eluaegset narkotarbimist, kroonilist depressiooni, haiglaravi ja elektriðokki, põles noor ja kaunis naine läbi, olles vaid 28 aastat vana. Edie Sedgwick on naine, kellest Lou Reed kirjutas Velvet Undergroundi legendaarse laulu “Femme Fatale”. Ameerika mütoloogias kuulub Sedgwick koos Zelda Fitzgeraldi ja Marilyn Monroe’ga Traagiliste Muusade Panteoni, Katku inglid. Film näitab meile ilmekalt, kui kiirelt mööduv ja ühekordne on noorus, glamuur ja La Dolce Vita eriti just ajal, mil neid omadusi kõige olulisemaks peeti. Just seda mõtles Warhol oma kuulsa ja valesti mõistetud ütlusega igaühe 15 minutist kuulsusest - mitte et kõik meist kogevad kuulsust, aga ka kuulsuse omadusest inimesi ära kasutada ja õige pea nad minema visata. Lõpuks Edie mõistis seda ja jättis meile valiku enne-ja-pärast fotodena, mis on traagilise elusaatusega õnnetu naise epitaafiks. Sedgwicki karisma intrigeerib masse siiani. George Hickenlooperi 2006. aasta lõpus valminud filmis “Factory Girl” kehastab Sedgwicki Sienna Miller.