|
|||
| Like a true nature's
child We were born, born to be wild We can climb so high I never wanna die Dennis Hopperist miljonäri ja ikooni teinud anti-establishment kultusklassika. Wyatt (Peter Fonda) ja Billy (Dennis Hopper) smugeldavad Mehhikost Los Angelesse kokaiini ja müüvad selle mehele Rolls Royce’is. Sularaha peidetakse mootorrataste bensiinipaagi alla ning sõit Floridasse “pensionile” võib alata. Road trip sihiga Ameerika unelm. Meeleolukas sõit New Orleansi vastlapäevapidustustele läbi Southwesti hipikommuunide ja marihuaana-trip’ide teeb vahepeatuse väikelinna vanglas. Vennastunud alkohoolikust kongikaaslane (Jack Nicholson) juhtub olema jurist ning aitab semud trellide tagant välja. Vabaduses on meestele õnne leidmiseks abiks nii lõbutüdrukud kui LSD. Kohalikud löövad semust juristi maha ning Wyatt ja Billy kogevad koos kahe prostituudiga surnuaial meelemürkide tekitatud psühhedeelset naudingut, mida annavad edasi nii kõlaefektid kui kaameratöö. “Easy Rider” rokib 60ndate lõpus edetabelite tippe vallutanud “Born to be Wild” saatel, legendaarse Steppenwolf’i esituses. Paljud Hollywoodi vanema generatsiooni esindajad ei suutnud mõista “Easy Rideri” süþeed ning kaldusid arvama, et noored on moodsal ajal lihtsalt veidi hulluks läinud. Kuid just needsamad noored olid näinud Roger Cormani “The Wild Angels” (1966) ja Richard Rushi “Hells Angels on Wheels” (1967) ning mõistsid, et puhumas on uued tuuled, sellel ajal kui Hollywoodi establishment eiras nö mootorrattafilme kui ebameeldivat moeröögastust. Vana Hollywood ei teadnud siis veel, et “mootorrattafilmi” þanr jõuab sama auväärt kohale, kui seda oli näiteks vestern Ameerika kinokunstis. Mootorratturite kontrakultuuri esindajad olid konventsionaalse ühiskonna marginaalid. Nad hülgasid traditsioonid, kasutasid narkootikume ja andsid üksteisele peksa. Peter Fonda “põrguingel” Wyatt jätkab Marlon Brando Johnny (mässumeelsete liider filmis “The Wild One”) traditsiooni. Hell Angels (Põrguinglid) oli 1948. aastal Californias loodud mootorrattaklubi. Põrguingli karakter, nii nagu ka gangsteri oma, oli “paha poiss”, kelle oli sünnitanud ühiskond. “Pahast poisist” tehti ohver ja seoti ta armastus-vihkamise suhtesse, siit ka hardcore seksi- ja vägivallastseenid. Koos Arthur Penni “Bonnie ja Clyde’iga” pani “Easy Rider” aluse autorikino renessansile Hollywoodis 60ndate lõpus ja 70ndate alguses. Suured stuudioid mõistsid, et raha saab teha ka kunstnikuvisiooni ja väikese-eelarveliste filmidega. Alla poole miljonilise eelarvega film teenis kassatulu 19 miljonit dollarit. “Easy Rider” on tõestus sellest, et end pilve tõmmates ja oma kunstnikutahet väljendades on võimalik samal ajal ka palju raha teenida. Dennis Hopperit pärjati “Easy Rideri” eest 1969. aasta Cannes’i filmifestivalil. Oma aja kõige populaarsem linateos on kahtlemata teetähis kinoajaloos, kus omal kohal noortekultuur, narkootikumid ja rockmuusika. “Easy Rider” tõstis Dennis Hopperi Ameerika kontrakultuuri tähtede sekka, kõrvuti teiste seas John Lennoni ja Abbie Hoffmaniga. |
|||
|
|
